Õppijate toetamine

Kuidas toetada õpi-motivatsiooni kunstiõppes?

Kõrget loovust väljendavate tööde jaoks on tarvis tähelepanu, pingutust, hästi organiseeritud teadmisi ja järjekindlust (Feldman, 2003, lk 220). Enamik loovuse mudeleid võtavad arvesse teadmiste ja motivatsiooni soodustavat rolli loovprotsessis. Tehniliste oskuste saavutamine vajab eesmärgistatud tööd. Järjekindel tegevus ja pingutamine nõuavad motivatsiooni olemasolu. Seega on motivatsioon kompetentsi eelduseks ning kompetents taas motiveerivaks käivitajaks (Rostan, 2010).

Õpilaste uskumused oma võimekusest ja oskustest määravad suuresti õpilaste algse haaratuse kunstitunni tegevustesse. Eriti oluline on see noorukiea alguses, mil õpilased on ühest küljest ebakindlad, ja teisalt seavad endale üha keerukamaid eesmärke ning tugevamaid eeskujusid. Üheks tugevaks eeskujuks on näiteks realistlik kujutlusviis ja nii- öelda täiskasvanulik käekiri. Sellisel otsustaval ajal on täiskasvanute tugi eriliselt tähtis. Õpetaja roll on toetada õpilaste õppimise sügavust ning õpilase positiivset minapilti (Pavlou, 2006).

Õppetöö raames tehtud foto: 6. klassi õpilase kollaaž emotsioonide väljendamise teemal. Töö väljendab segadustunnet.

Sageli kimbutab noori (ja ka vanemaid inimesi) usukumus, et joonistusoskus on võrdsustatud kunstiandega ning lisaks, et kunstianne on midagi sünnipärast. Püüan seda uskumust kummutada ja oma selgitustes õppijatele rõhutada, et joonistamine on treenitav oskus. Samuti, et kunstiga tegelemiseks on mitmeid muid viise peale realistliku joonistamise. Lähenemisviis võib olla hoopis maaliline, visandlik, vormiline või digitaalne.

Õppetöö raames tehtud foto: 6. klassi õpilase kunstitöö sotsiaalmeedia kasutuse teemal. Tehnikana tutvustasin plastiliinimaali, mis oli õppijate jaoks uudne kasutusviis plastiliinile.

Õppijast lähtumine - kuidas seda teha?

Kunsti ja kunstioskuste mitmekesisus pakuvad põhjatut ainest eri õpiolukordade loomisel. Seega suudab nutikas õpetaja ka õpilaste huvid kunsti seostada ja nendele ruumi jätta.

Üks võtmesõnu kunstiõppe planeerimisel on vahedusrikkus.

Pavlou uurimus (2006) toob välja nii madala kui kõrge enesekindlusega õpilastele enim meeldivamad kunstitegevused. Nii madala kui kõrge enesekindlusega õpilaste jaoks meeldivat kunstitegevust iseloomustati kui uudset või eripärast: õpilane sai kasutada erinevaid materjale või tavapäraste väljendusvahendite asemel uusi tehnikaid. Õpilased väärtustasid tehnikaid, mis ei olnud niivõrd nõudlikud. Siiski hinnati ka keerukaid ja väljakutset pakkuvaid ülesandeid. Need koosnesid tihti mitmest etapist ning sisaldasid uurimislikku osa.

Õpilased pidasid oma meelistöödeks ka kaudselt realistlikku kujutamisoskust ning jälgimisoskust arendavaid ülesandeid, mis haakusid õpilaste väärtushinnangutega. Seevastu hindasid õpilased ka teistsuguste kunstistiilidega tegelemist, kus just loobuti realistliku kujutamise reeglitest ning keskenduti näiteks vaid värvile. Õpilaste hinnatumateks ülesanneteks olid ka need, mis pakkusid võimalust valikuteks ning kontrolli ülesande üle. Samuti väärtustati ülesandeid, mis võimaldasid isikliku huviga tegelemist (Ibid.).

Ebakindlamad õpilased hindasid kõrgelt ülesandeid, mis pakkusid võimalust koostööks ja sotsiaalseks suhtluseks. Enesekindlamad õpilased aga nautisid rohkem ülesandeid, mis pakkusid iseseisvust. Kokkuvõtvalt võib öelda, et õpilasi haaravad just need ülesanded, mis näivad tähtsad, huvitavad ning nende aega ja pingutust väärivad (Ibid.). Loetelust järeldub ka kui tähtis on ülesannete vaheldusrikkus.

Kuidas näha ootamatusi mitte kui vigu, vaid kui õnnelike juhuseid?

Soovin luua klassiruumi, kus õppija tahab olla meisterlik, mitte vaid ülesandeid (hästi või mitte teistest halvemini) sooritada. Meisterlikkusele suunatud eesmärke väärtustavas klassiruumis on edu mõtestatud arengu, katsetamisjulguse ja loovuse kaudu. Vigu nähakse kui õppimise loomulikku osa ja hindamise aluseks on teatud taseme saavutamine.

Saavutusele suunatud klassiruumis on edu kriteeriumiks oma võimekuse demonstreerimine ja head hinded. Õpilastele muutuvad omasemaks just need eesmärgid, mida klassikollektiivis hinnatakse. Küll aga on keerulisem luua meisterlikkust väärtustav kultuuri laiemas koolikultuuris, mis väärtustab saavutusi.

Õppetöö raames tehtud foto: 5. klassi õpilase lahendus leidesemest kujutise loomise ülesandes. Ülesanne suunab lahti laskma eseme funktsioonist, märkama nende visuaalseid eripärasid ja rõhutama võimalikku uut visuaalset tõlgendust.

Õppetöö raames tehtud foto: 4. klassi õpilased õppijate huvist lähtuva koostöises ülesande kallal töötamas. Selle grupi teemaks oli "Elu Marsil".

Kuidas luua hoolivat ja kiusamisvaba keskkonda klassiruumis?

Õpetajana hooliva ja kiusamisvaba õhkkonna loomiseks on tarvis olla klassiruumis teadlikult kohal ja olla õpilaste keskel, et märgata ja tunnetada klassis valitsevad dünaamikat ja meelestatust. Mõnikord ongi keerukas eristada, kas klassil või grupil on koos lõbus või visatakse kiuslikult nalja kellegi üle. Õpetajana tuleb esmalt ise õppijatest hoolida ja kasutada sõnu mitte õpilaste paika panemiseks, vaid mõistmiseks ja dialoogi pidamiseks.

Olen kunstiklassi organiseerinud laudkondadeks, mis lubab mul (minu jaoks) kergemini õpilasi haarata, ruumis ringi liikuda ja tegevust jälgida. Võimaldan aga ka laudkondade vahetusi või üksinda istumist.

Pean kunstitundides oluliseks rõhutada eripärade (nii mõtte- kui ka väljendusviisis) väärtustamist. Kunstiteoseid koos vaadates ja analüüsides soodustan erisuguseid vaatenurki ja väljendusviiside näideteks püüan samuti eripäraseid käsitlusi esile tõsta.

Provotseerivatele märkustele küsin põhjendusi ja püüan hoida arutlevat hoiakut. Küll aga hoian kinni ka kindlatest reeglitest, mida õppeaasta alguses koos õpilastega arutame. Näiteks keelan teiste inimeste luba küsimata pildistamist ja filmimist. Telefonide kasutamine peab olema põhjendatud. Samuti ei tolereeri ma kunstitöödes klassikaaslaste kiuslikult kujutamist.

Näen, et varjatud, näiteks sotsiaalmeedia kaudu toimuv kiusamine on just üks riukalikemaid probleeme, millega koolis silmitsi seista.

Erivajadusega õppija märkamine

Ainetunnis on oluline lähtuda ülesannete koostamisel õppija võimetest ja eripärast (andekus, õpi- või käitumisraskus). Samuti olla ka õppeprotsessi käigus paindlik ja kohanemisvõimeline.

Hariduslike erivajaduste õppija toetamisel on oluline koostöö ja olukorra kaardistamine tugispetsialistidega. Tegevussammudeks on koostöös tugistruktuuridega arengukaardi täitmine ja tegevusplaani koostamine koos õpilase ja tema perega.

Õppetöö raames tehtud foto: 6. klassi valgusmaali katsetus.

Page updated

Google Sites

Report abuse