Viimastel kümnenditel on Eesti kunstiharidus tuginenud postmodernistlikule lähenemisviisile (Efland, Freedman, & Stuhr, 1996; Hardy, 2006; Hickman, 2008), milles seatakse prioriteediks erinevused ja mitmetähenduslikud tõlgendused ning väärtustatakse sealjuures kaasamist ja meeskonnatööd. Postmodernistlikus nägemuses on kunst sotsiokultuuriline, kunstiõpetus peaks hõlmama näiteid erinevatest visuaalsetest valdkondadest ja kunsti mõistmine eeldab konteksti mõistmist (Efland et al., 1996).

Eelnevale tuginedes toon näite uue 6. klassigrupiga läbiviidud tunnist. Tund toimus kohe pärast tutvumistundi. Tutvustasin õppijatele Dixiti mängu ja reegelid. Küll aga selgitasin, et meie ei mängi võidu peale, vaid tegevuse enda tõttu. Dixit on nimelt mäng, mille raames tõlgendatakse fantaasiarikkalid illustratsioone mingi võtmesõna (nn pealkirja) kontektis ja püütakse ka oma kaartide seast leida just sellele pealkirjale vastav illustratsioon. See suunab õppijaid mitte otse välja ütlema, mis pildil kujutatud on, vaid pigem andma illustratsioonile kujundlikuma nimetuse. Tegevust saatsid valdavalt positiivsed emotsioonid ja jutuvada selle osas, kuidas keegi pilte ja pealkirja tõlgendas. Seega muutus tegevus ise ühiseks kogemuseks ja kogemuste jagamiseks. Kuna mängus edu saavutamiseks peavad osalejad mõtlema ka, kuidas esialgse pealkirja andnud inimene võiks piltetõlgendada ja mis sorti pealkirju esitada, siis suunas tegevus ka teise inimese vaatenurga võtma. Mängus tuli ka esile kurvameelseid seoseid, näiteks andis üks õppija kaardile pealkirjaks "Siis kui sõber kolib ära". Seega lubas see mäng ka õppijal ennast saatvaid murekohti väljendada. Mis tõi nii mulle õpetajana, kes ma tegevust klassis liikudes jälgisin kui ka grupikaaslastele esile õppijate individuaalsemat maailma.