Üldine: Õpetajatööga on seotud erinevad valdkonnad: oma õpetatava eriala tundmine, didaktika, HEV-laste toetamine, digipedagoogika, tunnis rahuliku ja tulemusliku töömeeleolu tagamine. 

➡️  Mis neist tulevad Teil väga hästi välja ja mille osas tuleks kasuks mõne koolituse võtmine?

Hindan, et mul tuleb hästi välja õpetatava eriala tundmine ja didaktika. Ka digipedagoogika osas olen uudishimulik ja avatud. Küll aga olen viimasel ajal mõelnud, et sooviksin oma loodud õppematerjale (slaidiesitlusi ja töölehti) värskendada, paremini struktureerida ja koondada. Üheks võimaluseks on see sama portfoolio.  Teisalt tahaksin aga oma loengumaterjalidesse salvestada enam videomaterjali, mis on ülikooli toel täiesti võimalik. Selles osas otsiksin aga esmalt TLÜ õppedisainerite tuge, et mida ja kuidas saaksin kasutada, et oma õppematerjale aktiivsemaks ja atraktiivsemaks muuta.

Samuti näen, et tehisintellekt ja laialdane nutitelefonide kasutamine õpilaste seas, seab uusi väljakutseid õppijate keskendumisvõime toetamiseks ja rahuliku töömeeleolu tagamiseks. Selles osas hoian ka TI-hüppe infovideotel silma peal TI-hüppe Youtube kanalil.

Kõige enam tunnen siiski, et vajaksin koolituse erivajadustega õppijate paremal märkamisel ja toetamisel.

Hoian selles osas silma peal Tallinna Ülikooli koolituskalendril. Samuti kaalun järgneva Õpetajate Maja poolt pakutava hariduslike erivajaduste õppija toetamise e-kursuse läbimist: https://opetajatemaja.ee/opetajale/e-kursused/hariduslike-erivajadustega-opilase-toetamine/

➡️  Milliseid üldpedagoogika ja oma õpetatava õppeaine alaseid didaktika raamatuid olete lugenud? Esitage mõte raamatust ning kommentaar, kuidas see praktikas töötab.

Üldpedagoogika poole pealt olen lugenud:

Jürimäe, Kärner, Tiisvelt "Kujundav hindamine kui õppimist toetav hindamine"

Eve Kikase toimetatud "Õppimine ja õpetamine esimeses ja teises kooliastmes" ning Eve Kikas ja Aaro Toomela toimetatud "Õppimine ja õpetamine kolmandas kooliastmes. Üldpädevused ja nende arendamine."

Mati Heidmetsa toimetatud kogumik "Haridusmõte"

Edgar Krulli "Pedagoogilise psühholoogia käsiraamat"

Heiki Krips "Klassi juhtimine"

Jere Brophy "Kuidas õpilasi motiveerida"

Seal raamatus on väga selgelt toodud välja näiteks õppimise vastu huvi äratamise strateegiad (lk 254-257)

• Praktilised tegevused ja näitlikustavate matejalide kasutamine

• Sisule isikliku tähenduse andmine

• Õpilaste usaldamine

• Rühmatööd

• Erinevate materjalide kasutamine, vaheldusrikkus

• Ka väljaspooli kooli kasu toovad tegevused

Küll aga rõhutatakse sealjärgnevalt, et huvi äratamise ja huvi hoidmise viisid ei ole kattuvad ning põhjalikku õppimist seostati just tähenduslikkuse ja kaasavate õpetamismeetoditega. Samuti rõhutati, et sisemine motivatsioon tekib inimese sees ja ei ole kindla ülesandega tagatav. Seega saame rääkida pigem sisemise motivatsiooni toetamisest, mitte tagamisest. 

Haridusfilosoofiast tõstaksin esile Gert Biesta raamatut "The Beautiful Risk of Education"

Enim kõnetas mind selles raamatus dialoogilisuse rõhutamine ja subjektiks kujunemise (subjectification) mõtestamine. 

"The question for education is how to put our desires into perspective. How to create space between desires and ourselves? How to be in the world, without putting oneself in the centre of the world?"

Tõlge: „Hariduse küsimus on selles, kuidas asetada oma soovid õigesse perspektiivi. Kuidas luua ruumi iseenda ja oma soovide vahele. Kuidas olla maailmas nii, et ei asetaks iseennast maailma keskpunkti.”

Minu jaoks tõi üldpädevustesse süübimine hästi esile nii õppekava poolt seatud väärtusi kui ka vajadust neid väärtusi ainekontekstis tõlgendada ja ka õppijatele peegeldada. See on olnud minu uurimistegevuses üheks läbivaks liiniks.

Ainedidaktikast tooksin esile:

Lowenfeld & Brittain "Creative and Mental Growth"

Edwards "Teaching Primary Art"

Hetland, Winner, Veenma & Sheridan "Studio Thinking" (väljaanded 1-3)

Lowenfeldi ja Brittaini mahukast kogumikust "Creative and Mental Growth" süvenesin eelkõige ka enda poolt õpetatava vanuse konteksti. Lisan selle peatüki siia. 

Sealt olen 9-12 aastase õpilaste osas tegin endale põhjaliku konspekti. Järgnevalt tõstan esile mõningaid mõtteid:

• Children discover that they belong to a society of peers

• They begin to deal with abstract concepts and break away from schemas.

• Sincerety of beauty should be stressed

• Developing self-concepts

• Tests tend to reinforce fear of failure

• Explain reasons and purpose of art projects

Tõlge:

• Lapsed avastavad, et nad kuuluvad eakaaslaste ühiskonda.

• Nad hakkavad tegelema abstraktsete mõistetega ja eemalduma skeemidest.

• Tuleks rõhutada ilu siirust.

• Enesekäsituse arendamine.

• Testid kipuvad tugevdama läbikukkumishirmu.

• Selgitage kunstiprojektide põhjuseid ja eesmärki.

Mõned tugevamad väited ja tsitaadid kogumikust:

"There is no place in the elementary schools for teaching of color theories by means of color wheels or other such aids. Such teaching only disturbs spontaneity and makes children insecure in their own developing sense of color."

Tõlge: „Algkoolis ei tohiks olla kohta värviteooria õpetamisel värviringide või muude selliste abivahendite abil. Selline õpetamine üksnes häirib spontaansust ja muudab lapsed ebakindlaks oma arenevas värvitajus.”

"Possibly one way to improve or develop map comprehension would be to have children make maps of their own spatial experiences."

Tõlge: „Võib-olla oleks üks viis kaardilugemisoskuse parandamiseks või arendamiseks lasta lastel teha kaarte omaenda ruumikogemuste põhjal.”

"The encouragement of the individual childs' own approach to working out problems is vital, which means that imitations and confromity to patterns must be discouraged. A child's creativity can be seen in the desire for experimentation, exploration, and invention. A child who is rigid needs to be encouraged to find new and different ways to use materials."

Tõlge: „Oluline on julgustada iga lapse isiklikku lähenemist probleemide lahendamisele, mis tähendab, et jäljendamist ja mustritele allumist tuleb vähendada. Lapse loovus avaldub soovis katsetada, uurida ja leiutada. Jäiga mõtlemisega last tuleb julgustada leidma uusi ja erinevaid viise materjalide kasutamiseks.”

Näiteks kaartide lugemise ja isikliku ruumitunnetuse mõtte pinnalt arendasin välja õppeühiku "Minu isiklik linnaplaan". Selle õppeühiku seosed kolme üldpädevuse alakomponendi ja kunsti valdkonna näidete ja seostega on näha allolevalt jooniselt. Õppeühik on õpilaste poolt hästi vastu võetud ja suunab neid tõesti oma ruumikogemust meenutama ja ka kujutama. Järgnevalt tegime ka klassiga ühiselt Tallinna linnaosade kaardi. Ühe klassiga läksime järgnevalt ka arhitektuurimuuseumi, kus oli neil võimalus tutvuda ka Tallinna linnamaketiga. Seega tegelesime kaardilugemisoskusega mitmel moel. (Pildid allpool)

Uuel viisil materjalide kasutamist olen näiteks katsetanud selle vanuses õppijatega plastiliinimaali tehes. See toob plastiliini võimalused värve segada, struktuurseid pindu luua ja pindu katta, hästi esile. (Pildid allpool)

1.Enesehoiu ja professionaalsuse tagamine

➡️ 1.3 Lisage palun enda õpetamisoskuse analüüs koos plaaniga enda oskust täiustada.

Lisan siia oma õpetamisoskuse analüüsi radari mudeli põhjal (lingitud), mille töötasime õpetaja kutse, tase 7 näitajate najal ka TLÜ õpetajakoolituse tudengite enesehindamise tööriistana välja. Seda arendame ka TLÜ õpetamise arendamise rühmagrandi toel. Selle tegevuse vahearuanne on näha siin.

Konkreetselt õpetamisoskuse koha pealt näen, et peaksin süsteemsemalt tegelema hindamismeetodite arendamisega. Näiteks keskendudes küsimustele, kuidas julgustada sisukat kaashindamist, kuidas kasutada visandivihikut enamgi edasiviiva tagasiside andmise kanalina? Soovin koondada süsteemsemalt oma õppeühikute õpitulemuste sõnastused ning ka lauselised kui ka eristava ning kokkuvõttva hinde kujunemise põhimõtted.

Hindan enda töö ja eraelus tasakaalu hoidmise oskusi hetkel kehvemaks ja seetõttu püüan sellele enam tähelepanu pöörata. Nagu ka kirjutasin, osalesin märtsis perfeksionismi teemalises töötoas. Sealt jäi kõlama, et peaksime enam märkama oma sisekõnet ja teadlikult tasakaalustama selle negatiivsust positiivse märkamisega.

Doktorikooli poolt pakutavatest koolitustest hakkas silma järgmine coachingu ja meelerahu loomise koolitus: https://www.doktorikool.ee/et/uritused/coachingu-ja-meelerahu-tooriistad-doktorioppe-ja-teadustoo-toetamise-kontekstis-2/

Samuti soovin pöörduda ka TLÜ-sisese töötajatele mõeldud psühholoogi juurde, et arutada temaga akadeemilise koormuse tasakaalustamist ja enesehoiu viise.

➡️  1.5 Selgitage palun, mida tähendab Teie jaoks uurimuslik lähenemine oma professionaalsuse arendamisel?

Eelkõige tähendab see minu jaoks õpetaja-uurijana toimimist. Et ma märkan õpetamistegevuses probleemseid kohti, püstitan oma õpetamistegevuses küsimusi ja püüan neile tõenduspõhiselt lahendusi leida. Seega tegevusuurimuse rakendamine oma õpetajatöös. See on üks viis hoida kontakti erialase uurimiskirjandusega ja -meetoditega ning pedagoogilise praktika seoseid teooriatega nähtavaks teha. Sama oluline on teadvustada ka enda rolli õpetamistegevuses ja analüüsida nii enda õnnestumisi kui ka läbikukkumisi.

Lisaks sellele seisneb uurimuslik lähenemine ka koostöise uurimistegevuse algatamises. Algatan ja osalen ka uurimisrühmade tegevuses. 

Äsja esitasime näiteks TLÜ poole pealt projektitaotluse Nordforsk projektis osalemiseks koostöös Götenburgi ülikooliga,  Helsingi ülikooli ning Aarhusi ülikooliga "Pathways, Participation and Paradoxes in Arts Education", mille raames soovime läbi viia võrdlusuuringu kunstihariduse võimalustest ja õpiteekondadest. Taotluse õnnestumisel, alustame projektika 2027. aastal ja projekt kestaks pea 3 aastat.