Nendel alamlehtedel esitan eelkõige endale küsimusi, mis on mind õpetamistegevuses saatnud ja saadavad siiani. Vastused nendele ei ole ammendavad ja otsin pidevalt nii lahendusi kui ka paremaid küsimusi.

Õpetamine

Õpetaja roll on muutunud üksnes oma valdkonna asjatundjast professionaaliks, kelle sihiks on toetada õpilaste kognitiivsete, sotsiaalsete, emotsionaalsete ja tehnoloogiliste pädevuste arengut, mis hõlbustab õpilaste edasist toimetulekut kiiresti muutuvas ühiskonnas (De-Juanas Oliva et al, 2016). Kikas ja Toomela (2015) rõhutavad, et see õpetajatel lasuv keerukas ülesanne eeldab omakorda teadlikkust õpetamise käigus arenevatest protsessidest ja uutest arengutasemest, mille poole püüeldakse. Seetõttu tuleb tunda sügavuti lapse psüühiliste protsesside iseärasusi ning keskkonnategurite mõju.

Kuidas luua õppija jaoks sobivat väljakutset?

Pavlou (2006) uurimus ilmestab, et väljakutsete pakkumine õpilastele tingib ka õpilaste suurema kaasatuse ja hinnangu tegevuse väärtusele. Õpilased andsid kõrge hinnangu kunstitegevustele, mis pakkusid neile väljakutset, võimaldasid avastada midagi uut, teha valikuid ja olid otseselt seotud uue oskuse arendamisega. Hinnang õppetegevuse väärtusele oli otseselt seotud ka õpilase motiveeritusega, sellesse õppetegevusse panustada.

Foto õpilase kunstitööst, kus ta väljendab oma huvisid ja väljakutseid kunsti tegemisel.

Usun, et "Miks me seda teeme?" on üks väärtuslikumaid küsimusi, mis saab klassiruumis kõlada ja püüan selle küsimuse ise õpetajana enne õppijat ära vastata.

Küll aga võib mõnikord ka teatava segaduse või teadmatusega viivitamine olla mõjusa õppimisolukorra eelduseks.

Kuidas toetada õppijate õpioskusi?

Ley ja Young (1999) toovad välja õpioskuste toetamise neli põhilist printsiipi:

õppimiseks sobiva keskkonna loomine ehk nii-öelda positiivse tausta kujundamine;
õppeülesannete ja -materjalidena kognitiivselt ning metakognitiivselt haaravate võimaluste pakkumine;
õpilase juhtimine oma õppimist ja pingutust teadvustama;
õpilase juhtimine oma õppimist hindama.

Klassis näidatud slaidi näide: suunan õpilasi refleksioonis märkama enda jaks keerulisi aspekte ja ka kaaslate puhul esinenud keerukusi.

Kuidas loovust haarata ja hoida?

Võgotski (1930) järgi on kujutlusvõime loovuslik tegevusena otseselt sõltuv inimese varasema kogemuse rikkusest ja mitmekesisusest, sest see kogemus annab materjali, millest luuakse fantaasia konstruktsioonid. Kunstiõppel on suurepärane võimalus õpilaste isikupärast kogemust õppe keskmesse tuua.

Kunstitehniliste aspektidega tutvumine

Erilise oskuse avaldumise eelduseks on teatava kompetentsi saavutamine (Runco, 2005). Alles selle saavutamise järel saab õpilane kasutada oma oskusi tähendusrikka ja probleemipõhise töö loomisel.

Seega on ka kunstitehniliste vahendite ja võtete tundmine oluline loovuse väljendusmisel. Samuti näen ma ka kunstivahendite ja oma tööruumi korrashoidu osana kunstiõppe tegevusest.

Küll aga ei saa me loota, et selline suhtumine ja oskus tuleb õppijal välja iseenesest. Nii tuleb tähelepanu pöörata ka lihtsatele asjadele nagu milline on joonistamiseks sobiv grafiitpliiats, kuidas pesta pintslit ja "äratada üles" värvi.

Lõimingukeskmed kunstis

Kunsti lõimimisel teiste ainetega on lõpmatult võimalusi, küll aga esineb selles ka üks ohukoht - kunst muutub vaid mõne teema illustreerimisvahendiks. Näiteks tehakse mõnel teemal poster ilma visuaalseid võimalusi sõnumite esile tõstmiseks analüüsimast. Sellise lähenemise puhul ei ole kunst aga võrdne partner.

Eelistan pigem lõimingukeskmeid, mis koonduvad mõne mitmes ainevaldkonnas kasutusel oleva mõiste ümber - näiteks tasakaal, tekstuur, rütm või loo jutustamine. Sellest võivad välja kasvada juba lõimitumad teemakäsitlused.

Mitmekülgne ja tõeliselt koosloomes valmiv lõiminguprojekt on üks protsess, mille poole soovin liikuda ja mida näen oma arenguvajadusena õpetajana.

Stuudiopõhine lähenemine kunstiõppele

Üks minu õpetamist enim mõjutanud raamat on "Studio Thinking 1 & 2", mis on hoogu saanud Harvardi ülikooli uurimisprojektist "Project Zero", mis põhines küsimusel, mida me teame sellest, milliseid oskusi kunstiõpe tegelikult toetab.

See uurimus filtreeris üldhariduskooli kunstiõppe tegevustest välja 8 mõttemustrit (toimimisviisi). Need rõhutavad just neid eripäraseid kunstiõppe aspekte, mida soovin ka õppijate jaoks kunstiõppe protsessis esile tõsta.

8 Stuudioõppe mõttemustrit (8 Studio Habits of Mind) on:

Käeliste oskuste arendamine
Haaratud olemine ja püsivus
Visualiseerimisoskus
Väljendusoskus
Jälgimisoskus
Reflekteerimisoskus
Avastamine ja pingutamine
Kunstimaailmast arusaamine

Õppetöö raames tehtud foto: 6. klassi õpilane oma emotsioone värvikompositsioonina väljendades.

Õppetöö raames tehtud foto: 6. klassi õpilased lõid ise ühe tegelase. Siin tutvustavad nad laudkonnas tehtud üksteisele.

Õppetöö raames tehtud foto: 6. klassi õpilane loomas virtuaalnäitust oma õppeaasta jooksul valminud töödest.

Õppetöö raames tehtud foto: 6. klassi õpilased Arhitektuurimuuseumis.

Tagasiside kogumisest

Näen, et tagasiside ei ole vaid info selle kohta, mida me mingil perioodil teinud oleme või mis õppijale meelde jäi ja meeldis. Tagasiside on veel üks võimalus õppija tähelepanu mingile aspektile suunata ja õpitut kinnistada. Sageli saame alles uuesti ümberütlemise teel aru sellest, mida me teinud olema.

Üks tagasiside ja edasiside töövahend kunstis on visandivihik (sketchbook). Visandivihik on koht, kus õppija planeerib, teostab ja reflekteerib oma tehtut. Olen seda õppijatega juba viimased viis aastat kasutanud. Visandivihik lubab nii minul kui ka õppijal endal oma edasiminekut paremini jälgida.

Kõrvalolev näide on õppeaasta lõpus tehtud tagasivaatest.

6. klassi õpilastelt saadud tagasiside:

Mida ma sel õppeaastal õppisin?

"Ma õppisin sel aastal kollaaži ja filmi tegema. Õppisin oma töid klassile esitlema."
"Ma õppsin kuidas emotsiooni järgi joonistada."
"Kollaaži, plastiliiniga, filmi, joonistamist, vesivärvidega maalima, joonistasime putukaid, muuseumis käisime, joonistasime (Dixit) kaartide järgi."
"Ma õppisin kunstis kuidas erivate materjalidega tööd teha ning sain rohkem fakte, mida ma veel ei teadnud."
"Õppisin ennast paremini väljendama ja proovisin uusi tehnikaid."
"Ma suhteliselt teadsin kõike, võib-olla seda kunsti virtuaalnäitust."
"Ma õppisin kunstis erinevaid stiile kasutama. Õppisin veel kuidas inimesed võivad oma emotsioone väljendada."
"Ma õppisin panna oma fantaasia tööle."
"Õppisin kuidas värve rohkem kasutada."
"Loominguline olema."

6. klassi õpilase tagasiside küsimusele, kuidas on kunst seotud inimeste omavahelise suhtlemisega:

"Kunst on mõnus asi, mis võib väljendada erinevaid. asju. Erinevat moodi on kunst erineva tähendusega. Mõned saavad kunstist aru ühtmoodi ja mõned teistmoodi. Samuti aitab kunst stressi vastu ja murede vastu. Tänu sellele võib ka olla inimene teistsugusem. Kunst arendab ka su kujutlusvõimet ja laiendab silmaringi. Ka see, et kunstiinimesed suhtlevad harvemini ning ei ole nii sotsiaalsed kui teised. Nad elavad täiesti oma maailmas ning neid on raskem mõista. Kunstiinimesed on võrreldes teiste inimestega pisut omamoodi. Nad süvenevad kunstisse palju. Kunst ongi see, mis vajab süvenemist, loomingulisust ning vajabki omamoodi inimesi. Iga kunst on erinev, sest me kõik oleme erinevad."

Kuidas toetada (kunsti)arengule keskenduvat hindamist?

Kadrioru Saksa Gümnaasiumis on kahel esimesel kooliastmel kasutusel kujundav hindamine ja lausepanga põhine kokkuvõttev hindamine. Nägin aga just kunstiõppe puhul ohukohana olukorda, kus väljakujunenud kokkuvõtva hinnangu laused on jäänud kinni kindlatesse õppetegevustesse (nt reklaamplakati loomine) ja need kipuvad aasta-aastalt kordama ilma, et nende tegevuste väärtust läbi mõeldaks. Soovisin, et kunsti õpetavad õpetajad näeksid ühtaegu põhikooli I ja II kooliastmel selgemalt suunda keerukamate kunstioskuste arenemise poole ning teisalt tunnetaksid enda vabadust grupile, kontekstile ja enda erioskustele tuginevaid kunstitegevusi luua.

Seetõttu lõin nii Edna Vahteri terviklikule kunstiõppe mudelile (2014) kui ka ajakohastatud ainevaldkonna kirjeldusele (PRÕK) tuginedes põhikooli I ja II kooliastet haarava mudeli, kus aine osaoskused on ülevaatlikult õpiväljunditeks jagatud ja astmelisse järjestusse seatud. Seda protsessi tutvustasin ja kasutamist alustasime KSG nooremas kooliastmes kunsti õpetavate õpetajatega 21/22 õppeaastal ja jätkame 22/23 õppeaastal. Soovin selle protsessi läbi luua võimalust ühiselt kunstitegevusi mõttestada, ideid jagada ja ka koostöös luua.

Kunstiõpetuse lausepank 1.-6. klass